Organiseeritud süstemaatilised riiklikud programmid on osutunud tõhusamaks kui nn oportunistlikud sõeluuringud, mille puhul PAP-testi võtab perearst või günekoloog väljaspoolt organiseeritud sõeluuringu programmi. Oportunistlikult läbi viidud PAPtestidel puhul ei ole tagatud proovivõtmise, laborianalüüsi, ravi ja järelkontrolli kvaliteedikontroll, mis käib kaasas hästiorganiseeritud sõeluuringu programmidega.

Oportunistlik sõeluuring tähendab samuti ebatõhusat tervishoiuressursside kasutamist, kuna sellesse jääb kaasamata suur hulk naisi, samal ajal kui teistele tehakse uuringut sagedamini kui tarvis – sageli kuni kord aastas. Soome kogemus Esimesena riikliku emakakaelavähi sõeluuringu programmi käivitanud Soome kogemus on veenvaks tõenduseks taoliste riiklike programmide tõhususest.

Soomes alustati emakakaelavähi sõeluuringut 1962. aastal.14 aastat hiljem, 1976. aastal võis riik demonstreerida, et võrreldes ülejäänud rahvastikuga oli regulaarselt sõeluuringus osalenud naistel viis korda väiksem tõenäosus emakakaelavähki haigestumiseks. 2008. aastast pärinevate andmete (globocan.iarc.fr) põhjal on Eesti naistel kolm korda suurem tõenäosus emakakaelavähki surra kui Soome naistel ning 50% suurem tõenäosus kui EL-is keskmiselt.

Emakakaelavähi sõeluuringud Eestis Eestis käivitati riiklik emakakaelavähi sõeluuringu programm 2006. aastal seoses murettekitavalt järsu emakakaelavähi levimuse tõusuga. Alates 1980. aastate algusest kuni 2006. aastani on igal aastal emakakaelavähi esmajuhtude arv 30–49- aastaste naiste seas kahekordistunud. Siiski on programm osutunud oodatust vähemtõhusaks peamiselt jätkuvalt vähese osaluse tõttu. 2011.

aastast pärinevate andmete järgi reageerib ainult 37% naistest kutsele, milles neid kutsutakse osalema sõeluuringus ühes 20 kliinikust, kus uuringut korraldatakse. Kuna kutse saavad ainult tervisekindlustusega naised, osaleb riiklikku sõeluuringu programmi kaasatud

juba PAP-testi võtnud (42%). See on aga probleem, sest oportunistliku testimise korral ei järgita Euroopa suuniseid emakakaelavähi sõeluuringu kvaliteedikontrolli osas. Ainult riikliku sõeluuringu programmi raames tehtavate testide puhul kontrollitakse nende täpsust ning tsentraliseeritud süsteem tagab muudatuste tuvastamisel patsiendi kutsumise järeluuringutele ja vajadusel ravile.

Emakakaelavähi sõeluuringus mitteosalemise muude põhjustena nimetati hirmu (14%), pikki järjekordi kliinikus (13%) ja ebasobivaid vastuvõtuaegu (12%). Uuringus tehti samuti järeldus, et elanikkonna teadlikkus emakakaelavähi riskide suhtes on üldiselt madal ning iseäranis madal on teadlikkus riiklikust emakakaelavähi sõeluuringu programmist venekeelse elanikkonna seas, ja et naised eelistavad info saamist isiklike kutsete vormis.

Kui Eestis ei parane olukord emakakaelavähi vältimisel, kasvab jätkuvalt sellesse surevate naiste arv. Ajakirjanikuna on teil ülimalt oluline roll teabe andmisel selliste surmade mõttetusest ning teadlikkuse tõstmisel emakakaelavähi riskidest ja sellest,

kuidas naised ise end selle eest kaitsa saavad. Ajakirjanikel on samuti kohustus vaadata kriitilise pilguga, kui tõhusalt toimivad kehtiv poliitika ja rakendatavad programmid emakakaelavähi vältimisel, ning uurida võimalusi nende tõhustamiseks.

Kas tervisekindlustus peaks jätkuvalt finantseerima PAP-teste, mida korraldatakse väljaspool tagatud kvaliteediga rahvuslikku sõeluuringute programmi? Kas sõeluuringute tegemist ei peaks lihtsustama, näiteks ooteaegade lühendamise või sobiva aja leidmise lihtsustamisega? Kas emakakaelavähi riskide ja tagatud kvaliteediga sõeluuringus osalemise eeliste kohta usaldusväärse info edastamisel peaks tegema suuremaid pingitusi, eriti venekeelse elanikkonna seas? Kas meedia saaks siin aidata?

Kui Eestis suudetaks järgida Soome saavutusi, kahaneks igaaastaselt emakakaelavähki surevate naiste arv ajapikku umbes 60-lt vähem kui 20-le. Meediakäsitlus, mis selgitab probleemi ning uurib lahendusi, suudab kindlasti positiivseid muutusi esile kutsuda.